If YOU really knew ME ...

... puudutas mu südant. Nii haige on kedagi kiusata. Nii ebanormaalne, pöörane. Lollus. Alahinnata inimesi, kes näevad teistmoodi välja, on värdjalik tegu. Kujuta ette, sul on teine soeng, või oled sa üldse kiilakas, äkki oled sa tüse, või ülemäära kõhn ? Pikk või äkki lühike ? Äkki sulle meeldib kanda tumedat riietust ? Äkki sa ei taha oma klassikaaslastega suhelda ? No ja siis ? Mis Kuradi pärast see neisse puutub ? Neil POLE seda õigust sind alahinnata. Nad on värdjad. Kunagi ammu, väga ammu olen ise sellega kokku puutunud, äkki 2.klassis, kui olin Kuristiku koolis uus õpilane. Nad vihkasid mind. Vihkasid mind selle pärast, et ma ei suhelnud nendega. Väiksed lapsed, kes on elanud Maa peal vaevu 8 aastat, kes ei tea elust midagi, vihkasid samasugust väikest õpilast, Elu elajat. Vanemad pole siis õpetanud, et teisi ei tohi kiusata ? Kahju. Igastahes see saade avas mu hinge ja südame. See puudutas mind nii sügavalt. Ma sooviksin, et ka meie koolis oleks selline üritus. See oleks nii tore ! Kõik ei saa kahjuks omavahel sõbrad olla, aga austada üksteist ikka saavad !

Minu kool.

Tavaline argipäeva hommik. Äratuskell heliseb. Ärka ! Ärka ! Ärka ! ÄRKA ! Olgu, ma ärkan ! Avan silmad. Mõtted jooksevad kokku. Kuhu minna ? Mis päev täna on ? Mis kell on ? Saan vastuse. Täna on ju koolipäev. Kell saab varsti 8 ! Ruttu kooli ! Aus vastus sellele käsule, mis tuleb mu harjumustest : " Peab ! " Aga soovi minna sinna "Harivasse Majja" mul eriti ei ole. Lähen kooli. Viimasel ajal kõrvaklapid kõrvades. Hingan värsket õhku. Näen kooli. Liigun. Näen peaust. Sisenen. Ja jälle need samad näod. Ei ühtegi naeratavat, et ometi ilus hommik ju, kas pole ? Olgu, ilmselt ei ole siis... Garderoobis, tervitavad vaid üksikud klassikaaslased. Tegelikult ma ka viimasel ajal ei tervita kedagi, kuna mis pärast, neil nii ükskõik. Astun trepist ülesse. Õpetajad seisavad. Mõni tervitab, mõni mitte. Astun klassi. Sõber naeratab. Teine ka. Ja kolmas ka, juhul, kui ta ei hiline. Tund. Vahetund. Naerusumin, jutud, kuulujutud, jälle naer, lobisevad koolivennad, lobisevad kooliõed. Tegelikult ei ole mul soovi neid vendadeks ja õdedeks nimetada...Ülbed pilgud. Keegi ei kõnni lihtsalt naeratava näoga, et ometi ilus päev. Kõikidel on ükskõik kõigest. Kõik on jällegi nii sarnased. Ülbete pilkudega kõnnivad mööda, umbes nagu sa oleksid mingi vaenlane. Igal pool koolis nii. Puhvetis ülbed pilgud. Koridoris. Klassis. Garderoobis. Sööklas. Viimases veel tegelikult naeratavaid nägusid on. Loomulikult. Kõikide tühjad kõhud saavad toitu. Mis võib olla koolis veel parem ? Aga seal kõik trügivad ette, mõned isegi lausa nügivad. Ma olen ka trüginud. Aga üritan mitte trügida enam, kuna igaüks saab ju süüa, ja ega mul endale ka ei meeldi, kui keegi trügib minust ette. Olgu, tagasi koridori. Tunnid lõppevad. Jälle sumin. Kõnnime sõbraga ühest klassist teise. Vastu kõnnivad ülbete nägudega "vennad & õed". Ei julge enam kellelegi silma vaadata, kuna nad ründavad oma ükskõiksete või ülbete, kurjalt ja raskelt ülbete pilkudega. Tahaks ju veidi positiivsust. Rõõmsameelsust. Lahkust raskel koolipäeval. Tahaks ju ? Või äkki ma olen ainuke kes tahaks ? Ei ole selles päris kindel. Tegelikult igaüks tahaks ju veidi naeratuse soojust. Vähemalt mina nii arvan. Siis pole ju eriti mõtet ülbelt ja üleolevalt ringi kõndida. Mina küll vaataks hea meelega oma koolivendadele- ja õdedele silma naeratava pilguga. Nii ilus päev on ju ! :) Naeratage .

Saladus on ...

... aare. Vaid ühele inimesele teada olev. Iga inimene hoiab seda enda sees. (Vabandust, kui ma kasutan "sina" vormi liiga palju). Kui Sa ütled teisele, ei ole see enam Saladus. Vaid siis on, kui see on Sinu ja kellegi teise vaheline. Kuigi jällegi, igale inimesele on endale teada, mis asi on Saladus. Minu seletus mõistele "Saladus" on : vaata kõige esimest sõna. Kullatükk. Miks ? Mõni teist võib arvata, et ma liialdan. Aga jällegi, kuidas keegi sellest aru saab. Minu jaoks Saladus ongi see, millest ma ei räägi absoluutselt kellelegi. Kui Sul midagi juhtus, ja kui Sa tahad kellelegi sellest rääkida, ja Sa lähed ja räägidki, ja veel palud inimest, keda Sa usaldad, et too ei räägiks mitte kui kellelegi, siis ei ole see enam kahjuks Saladus. Vähemalt minu arusaamas. See on midagi muud. See on Usaldus inimese vastu. Mõned (kuna ma ei soovi öelda "paljud") inimesed ei oska seda Usaldust kasutada. Nad veavad alt. Nad reedavad. See, kes Sulle usaldab oma tundeid, ei pea tingimata olema Su parim sõber, või lihtsalt semu. See, et ta Sull üldse usaldab, võib Tema tunded, tema intuitsioon. Äkki ta arvab, et sa võid teda aidata? Ära ründa siis Tema Usaldust... ja tundeid. Ole usaldusväärne. See on ju nii hea omadus ! *Ei soovinud olla negatiivne. *

Ainulaadne sobimatus.

Sõltumine teiste arvamusest ajab mu närvi. Aga vahest, tuleks ikka kuulata. Vahest ! Oletame, et sain ostetud püksid, mida ma olen ammu tahtnud, aga pole kaua saanud otsusele jõuda, kas on neid ikka vaja ? Näed, on küll. Olgu. Järgmisel päeval panin need jalga. Küsisin sõbra käest : "Noh, kuidas ?" "Ilusad on, sulle sobivad ! " Tuju läks suurepäraseks. Hiljem küsin, igaks juhuks :"Kuule, ega nad mu paksuks ei tee ? " "Ah, kuule, ma vaatasin jah, et teevad veidi. Aga pole hullu, sulle ikka sobivad. " Tuntud probleem ? Ma jätkan. Peale neid sõnu, ei ole mul eriti tahtmist neid jalga panna. Küsisin ema käest, et kas nad teevadki mu paksemaks. Ema sõnad olid järgmised : " Ma olen varem juba tahtnud sulle öelda, et vot ma vaatan, kuidas sa neid pükse kannad, ja ma mõtlesin, et nad teevad su veidi paksemaks. Sa oled mul ju ilus, sale, peenike neiu, ja siis paned jalga need püksid, ja jääb mulje, nagu su tagumik oleks nagu tselluliidi kogum. Äkki viid need ateljeese, ja nad õmblevad sul need ilusti nii nagu nad peaksid välja nägema ?" Aitäh emale !

Uno Probleema, Keine Probleema.

Olete te kunagi mõelnud selle peale, et te olete absoluutselt vastand sellele, kelleks inimesed teid peavad ? Mina olen. Probleem seisnebki selles, et inimesed võivad mõelda midaiganes nad tahavad, ma mõtlen päriselt võõraid ja teie jaoks mõttetuid inimesi. Peaasi on jääda iseendaks ja mitte valetada endale. Võite valetada kellele iganes, aga endale ei saa. Paljude noorte inimeste probleem on see, et nad ei suuda ennast leida. Justnimelt otseses mõttes, nad ei taju enda missiooni, enda tõelist iseloomu. Nad teesklevad. Nad valetavad teistele. Nad valetavad endale. Kurb. Tegelikult, ega teised ei saagi selle all kannatada, kannatajad on need samad teesklejad. Mittemingil juhul ma neid ei süüdista, vahemalt ei soovi seda teha ! On vaja leida kompromiss ! Kuidas ? Ei tea... Once upon a time, ma avastasin probleemi... ka endas. Ma ei mõistnud, kes ma olen, milline ma olen. Paljusid asju ma ei mõista siiamaani. Inimese loovus. Kahjuks. Püüdsin aru saada, mida ma tegelikult tunnen. Ma hakkasin rääkima inimestele enda... tõelistest tunnetest. Ausalt. Nad mõistsid mind. Mõned aga mitte. Jällegi, ma ei süüdista neid. Igaüks on erinev. Unikaalne. Ainuüks siin maailmas selline, nagu ta on. Ma hakkasin kuulama just nimelt seda muusikat, mis meeldib justnimelt mulle. MULLE ! Ei kuula enam TOP 10 laule, mida kuulab üldjuhul enamus . Ei, ma ei räägi , et nad on halvad, lihtsalt mulle meeldib teistsugune muusika. Me kõik sõltume soovitustest ! Igal pool aina tehtakse seda, et otsustatakse meie eest, mida me osta võiks ! Igal pool on küsitlused, nö.küsitlused. Jajaja, enamus vastab ju jaatavalt. Enamus. 90%. Mis siin ikka, enamus on enamus. Aga mina ei ole enamus. Kohvikutes, poodides, televiisoritest, igalt poolt tuleb aina rohkem igasugust reklaami -rumalust. Ostke seda, ostke seda, nii hea kaup. Kvaliteetne. Aga ei taha osta ! Ei taha, ja kogu moos ! Kõik ostavad ju ! Miks mina peaks ! Ei taha olla nagu kõik ! NB! Vahel on reklaam ka kasulik, vahel... Ma hakkasin kandma riietust, mis meeldib mulle. MULLE ! Ei taha olla nagu kõik ! Ei taha olla Barbie ! EI TAHA ! Ei taha olla tuim, hall möödakäia igast samasugusest tuimast, hallist inimesest. Tahan olla mina ise. TAHAN ! JA OLEN ! Olen Annika. Olen Annika Tammik. Olen just nimelt see ainuke, unikaalne, Annika Tammik. Ja sina oled ka. Ei, mitte Annika Tammik. Sa oled sündinud unikalsena. Sul on olemas nimi ja perekonnanimi. Kasuta seda ! Sa oled see, kes sa oled. Sul on olemas iseloom. Selline, mis on omane vaid sulle, kullatükike. Kasuta ka seda ! Ära ole enamus. (Selle postituse päris mõte ei olnud riietus, vaid oli iseloom, käitumine, inimese "mina"). Edu !