Tavaline argipäeva hommik. Äratuskell heliseb. Ärka ! Ärka ! Ärka ! ÄRKA ! Olgu, ma ärkan ! Avan silmad. Mõtted jooksevad kokku. Kuhu minna ? Mis päev täna on ? Mis kell on ? Saan vastuse. Täna on ju koolipäev. Kell saab varsti 8 ! Ruttu kooli ! Aus vastus sellele käsule, mis tuleb mu harjumustest : " Peab ! " Aga soovi minna sinna "Harivasse Majja" mul eriti ei ole. Lähen kooli. Viimasel ajal kõrvaklapid kõrvades. Hingan värsket õhku. Näen kooli. Liigun. Näen peaust. Sisenen. Ja jälle need samad näod. Ei ühtegi naeratavat, et ometi ilus hommik ju, kas pole ? Olgu, ilmselt ei ole siis... Garderoobis, tervitavad vaid üksikud klassikaaslased. Tegelikult ma ka viimasel ajal ei tervita kedagi, kuna mis pärast, neil nii ükskõik. Astun trepist ülesse. Õpetajad seisavad. Mõni tervitab, mõni mitte. Astun klassi. Sõber naeratab. Teine ka. Ja kolmas ka, juhul, kui ta ei hiline. Tund. Vahetund. Naerusumin, jutud, kuulujutud, jälle naer, lobisevad koolivennad, lobisevad kooliõed. Tegelikult ei ole mul soovi neid vendadeks ja õdedeks nimetada...Ülbed pilgud. Keegi ei kõnni lihtsalt naeratava näoga, et ometi ilus päev. Kõikidel on ükskõik kõigest. Kõik on jällegi nii sarnased. Ülbete pilkudega kõnnivad mööda, umbes nagu sa oleksid mingi vaenlane. Igal pool koolis nii. Puhvetis ülbed pilgud. Koridoris. Klassis. Garderoobis. Sööklas. Viimases veel tegelikult naeratavaid nägusid on. Loomulikult. Kõikide tühjad kõhud saavad toitu. Mis võib olla koolis veel parem ? Aga seal kõik trügivad ette, mõned isegi lausa nügivad. Ma olen ka trüginud. Aga üritan mitte trügida enam, kuna igaüks saab ju süüa, ja ega mul endale ka ei meeldi, kui keegi trügib minust ette. Olgu, tagasi koridori. Tunnid lõppevad. Jälle sumin. Kõnnime sõbraga ühest klassist teise. Vastu kõnnivad ülbete nägudega "vennad & õed". Ei julge enam kellelegi silma vaadata, kuna nad ründavad oma ükskõiksete või ülbete, kurjalt ja raskelt ülbete pilkudega. Tahaks ju veidi positiivsust. Rõõmsameelsust. Lahkust raskel koolipäeval. Tahaks ju ? Või äkki ma olen ainuke kes tahaks ? Ei ole selles päris kindel. Tegelikult igaüks tahaks ju veidi naeratuse soojust. Vähemalt mina nii arvan. Siis pole ju eriti mõtet ülbelt ja üleolevalt ringi kõndida. Mina küll vaataks hea meelega oma koolivendadele- ja õdedele silma naeratava pilguga. Nii ilus päev on ju ! :) Naeratage .
No comments:
Post a Comment